Prantslase Flavie ja tema Eesti perekonna kogemus kultuurivahetuse programmist 2020/2021 õppeaastal!

09-07-21

 

Tere Flavie. Räägi veidi oma päritolust ja kust Sa tuled?

Ma olen prantslane, ma elan Šveitsi piiri lähedal, mägedes (umbes 1000 meetri kõrgusel). Ma elan seal koos oma väikese õe, kes on 16-aastane, oma kahe vanemad, merisigade ja koeraga.

Kust tuli mõte olla üks aasta vahetusõpilane?

Olen alati armastanud võõrkeeli. Kui ma olin noorem, olin täielik saksa keele fänn. Keskkooli lõpus pidin otsustama, mida tahan teha. Vahetusaasta tegemine ei ole Prantsusmaal üldse populaarne. Nii et ma olin huvitatud saksa keele õppimisest. Kuid ma tahtsin oma taset parandada, nii et ma hakkasin uurima keelereisi/vaheaastat. Veidi üle kümne aasta tagasi võõrustas minu pere Mehhiko vahetusõpilast. Olin üsna noor (umbes 8-aastane) ja arvan, et see andis mulle juba väga noorelt soovi reisida ja uusi asju avastada. Lõpuks ei tundunud Saksamaa piisavalt “eksootiline”, nii et otsisin mõne teise riigi ja olen õnnelik, et leidsin Eesti!

Mis oli see, mis Sind just siia meelitas?

Esialgu kavatsesin ma minna Soome. Ma teadsin Eestit ainult nime järgi. Esimene asi, mida ma tegin, kui mulle öeldi, et Eestis on külalislahke pere olemas, oli vaadata google mapsist, kus see täpselt asub. Alguses valisin põhjapoolse riigi, sest paljudele prantslastele on nende eluviis eeskujuks. Ma arvan, et tahtsin ise näha, mida kõik need inimesed nende riikide kohta ütlevad. Samuti tahtsin ma elada riigis, mis on üsna külm ja mille emakeel ei ole inglise keel. Mind intrigeeris ka kogu see saunakultuur.

Mis on peamised erinevused meie kultuuride vahel?

Need on kaks riiki, mis on üsna lähedased, kuna mõlemad asuvad Euroopa mandril, ei ole nende kahe riigi vahel suuri erinevusi. Kuid kõige suuremat muljet avaldas mulle kindlasti toit. Ma mõistsin et Prantsusmaal, meie elu keerleb ümber toidu. Me teeme kõike selle järgi, mida me sööme, millal me sööme, kellega me sööme…Samuti sööme me kogu aeg koos. Väga harva sööb keegi üksi.

Mis Sulle Eesti puhul meeldib ja mis ei meeldi?

Mulle meeldib, et eestlased on spontaansed ja ei mõtle 10 aastat enne kui midagi teete. Te lihtsalt teete seda. Te olete ka äärmiselt helded. Isegi kui me võime öelda, et mõnikord olete te kauged või “külmad”, olete te äärmiselt suuremeelsed inimesed. Teisest küljest vihkasin autoga sõitmist. Maastikku ei ole palju ja tee on täiesti sirge. See oli väga igav.

Mis on sind Eesti kooli juures üllatanud või mõtlema pannud? Mis on nende kahe riigi koolisüsteemi peamised erinevused?

Kõige rohkem üllatas mind see, et telefonid olid klassis lubatud. Ühel minu esimesel õppepäeval tõusis üks mu klassikaaslane lihtsalt üles ja läks koridoris telefonikõnet tegema. Iga kord, kui telefon alguses helises, läksseiskus mu südam. Ja seda juhtus aasta jooksul mitu korda. See on ilmselgelt midagi, mida Prantsusmaal ei saa teha. Kui telefon tunni ajal heliseb, konfiskeerivad õpetajad selle enamasti ära. Õpilased on ka palju iseseisvamad, nad võivad rääkida, kui nad tahavad, nad võivad minna tualetti ilma luba küsimata ja ei ole kella, see on sinu enda otsustada, millal sa peaksid klassis olema või mitte.

Kas oled endale selle vahetusaasta osas konkreetseid eesmärke seadnud?

Kõigepealt, et lõpetada see aasta, sest kui ma saabusin, jäi mulje, et olen teinud vea ja arvasin, et ma ei suuda seda lõpetada. Ja siin ma nüüd, 10 kuud hiljem, vastan nendele küsimustele, oodates oma järgmist lennukit koju, mälestused peas ja ei taha lahkuda. Samuti tahtsin õppida uut keelt.

Kui palju uusi sõpru oled endale leidnud?

Kohtasin tõesti palju uusi inimesi, aga tõelisi sõpru, ütleksin, et umbes kümme (vahetusõpilased ja eestlased).

Eestlaste kohta öeldakse sageli, et me oleme reserveeritud ja kinnised. Kas see vastab tõele?

Ma arvan, et see sõltub inimestest. Mulle tundus, et kassapidajad tahavad mind enamasti mõrvata. Aga üldiselt on inimesed väga avatud, lihtsalt kui sa nendega ei räägi, siis nad ei tule sinu juurde ja ei räägi sinuga. Ja nagu ma juba ütlesin, kuigi mõnikord võtab eestlastel veidi aega, et avaneda, sest teile meeldib distantsi hoida, olete uskumatult suuremeelsed inimesed.

Mida Sa Eestis kogenud oled ja millised on kõige ägedamad mälestused?

Olen Eestis palju kogenud. Tänan veel kord oma perekonda, et nad panid mind nii palju asju avastama. Käisin Narvas, Tallinnas, Tartus, Pärnus, Saaremaal, Viljandis… Ma võisin ka katsetada suitsusauna mee ja soolaga, see oli tõesti huvitav.

Kui kiiresti Sa eesti keele selgeks said ja kuidas Sa õppisid?

Ma ei mõistnud seda tegelikult enne jõule, ma arvan, et see klappis alles siis. Jaapani vahetusõpilane tegi mulle ettepaneku teha koos temaga B1-eksam ja me hakkasime koos õppima. Ma kasutasin rakendust “Drops”, et õppida palju sõnavara (ainult 5 minutit päevas, nii et see on tõesti kättesaadav). Soovitan õppida võimalikult palju sõnavara, sest see aitab keelest aru saada. Kui olete sellest aru saanud, siis saate ka grammatikast aru ja te ei pea seda tegelikult isegi üle vaatama.  

Milline on vastuvõtva perekonna roll Sinu vahetusaasta õnnestumisel?

Ma arvan, et see on vahetusaasta kõige olulisem osa. Kõik sõltub sellest, millised on teie suhted nendega: suurepärane suhe = suurepärane aasta, halb suhe = väga halb aasta. Väga oluline on nendega suhelda, öelda, kui teile midagi ei meeldi. Minu võõrustaja perekond pani mind Eestit avastama ja ma olen neile väga tänulik.

Mida see kooliaasta Eestis Sulle andnud on?

Sain palju uusi sõpru, parandasin palju oma inglise keelt ja õppisin ära eesti keele. Õppisin ka üksi elama ja iseendaga (oma raha, oma ajaga) toime tulema. Ja ma sain juurde palju enesekindlust.

Kas Sa soovitaksid kultuurivahetuse programmi ka teistele? Miks?

Muidugi soovitan ma seda! Kuigi võib tunduda keeruline jätta kõik maha, on kõik, mida sa tead, seda väärt! Kui teil on võimalus või võimalus osaleda mõnes sellises programmis, siis kasutage seda! Selle aasta jooksul õpid nii palju, et mul on tunne, nagu oleksin ühe aastaga vähemalt kolm aastat vanemaks saanud haha

Palume kommentaari ka Flaviet võõrustanud perekonnalt, kes elavad Saku alevikus.

Kust tuli selline mõte, et osaleda kultuurivahetuse programmis?

Tuli lihtsalt selline mõte. Tundus huvitav kogeda midagi uut ning mõtlesime, et on tore ka lastele tutvustada erinevaid kultuure/keeli. Kuna ise olin ka kogenud välismaal elamist (aupair-i programmi raames), siis oli huvitav kogeda ka programmi vastuvõtva perena.

Kas Teie ootused täitusid? Kas vahetusaasta läks nii nagu planeerisite, või kuidagi teisiti?

Meie ootused täitusid rohkem kui arvasime. Aga meile sattus ka väga tore vahetusõpilane, kes sobis väga hästi meie lastega ning meie vanema lapsega on neil tekkinud päris õdede suhe (olenemata nende vanusevahest, Flaive 18 ja Hannalore 9). Me ei teinud mingeid erakorralisi plaane, vaid jätkasime oma tavapärast elu. Väljasõitudel küll arvestasime vahetusõpilase eelistusi (kuhu ta meelsamini tahaks minna või mida näha), aga spetsiaalselt midagi ei muutnud.

Kas Teil oli ka hirme võõra* tulemisega? Kuidas Te selleks valmistusite?

Meil hirme polnud. Eks kui midagi tuleb, siis tegeleb asjaga jooksvalt.

Miks peaks üks tavaline Eesti pere kaaluma vahetusõpilase liitumist oma perega?

See avardab laste silmaringi ning on väga huvitav kogemus. Näiteks meie peres andis Flavie suurt julgustust ja tuge Hannalorele. Kui Hannalore oli varem palju kinnisem ja häbelikum (eriti uute asjade proovimisel, ka keele õppimisel, kartuses eksida), siis nähes, kuidas Flavie eesti keelt harjutab, tekkis ka temal julgus proovida ja eksida. Tegelikult õppis Hannalore Flavielt natuke prantsuse keelt ning üldist suhtlusoskust. Ja meie 4 aastane Jaago sundis Flavie-d ikka eesti keelt rääkima, sest tema muud keelt ei osanud, aga Flaviega suhtles kogu aeg.

Meie peres on nüüd 1 laps juures, isegi kui ta tagasi kodumaale läheb. Meile on ta alati oodatud ja plaanime ka ise sinna külla minna.

 

Rohkem infot vahetusõpilaste võõrustamiste kohta leiab: https://asse.ee/vahetuspere/