Mis on keerukas eestlasele, osutub tõenäoliselt veel keerukamaks sellele, kes pole kunagi käinud laulupeol ega teinud tutvust kohalikku koori- ja puhkpillimuusika klassikasse kuuluvate lugudega. Uuest repertuaarist rääkimata.

Ja kui sa üldse ei valda eesti keelt, tasukski see mõte ehk peast heita. Skylar Ross (18) nii ei arvanud. USAst Illinoisi osariigist pärit Skylar – sõpradele lihtsalt Sky – saabus Eestisse aasta tagasi vahetusõpilasena ja lõpetas paar nädalat tagasi Türi ühisgümnaasiumi.

Et ta on õppinud klarnetit ning kuulus kodukoolis džässbändi ja orkestrisse, läksid siinsetel kollektiivijuhtidel silmad särama – laulupeoaastal kulub ju iga pillioskaja ja lauluhääl ära. Nii on Skylar möllitud orkester Türi ja koolikoori koosseisu.

Kuigi eestlased on enamasti seda meelt, et kuuldused meie laulupidudest on ajapikku jõudnud küllap igasse maailma nurka, siis tegelikult tuleb selgitustööd ikka veel teha.

Ka Sky polnud sellest laulu- ja tantsupühast midagi kuulnud, esimest korda avastas ta laulupeo ikka interneti abil, kui sealt Eesti kohta uuris.

Kuna eelmisel aastal oli nende peres vahetusõpilaseks Türi neiu Marleen, kelle peres Sky nüüd omakorda vahetusõpilasena elab, tuli ju uurida tausta, mis inimesed seal kaugel ja külmal maal, kus lauldakse ja kõneldakse kummalist haldjakeelt, õigupoolest elavad. Nii saigi Sky teada, et laulupeol ja selle pidamise kohal on eestlastele väga eriline tähendus. «Ma lugesin, et Eestis on laulurahvas ja neil on suur laulupidu, aga ma ei teadnud kuni sinnani sellest palju,» ütleb ta.

Koos koorikaaslastega sai ka Sky teda ees ootavast aimu eelmisel sügisel, mil trükilõhnalised laulikud kooriproovis välja jagati. Samamoodi tegi Sky sügisel tutvust orkestrilugudega. Ta mäletab hästi, millised mõtted peas keerlesid, kui esimest korda laulikut sirvis. «Olin natukene närvis, kuna ma ei teadnud, kui raskeks võivad laulud osutuda. Oleneb sellest, kas pean laulud pähe õppima või saan lugeda noodist. Kui saan noodist vaadata, siis on lihtne, sest eestikeelseid sõnu hääldatakse nii, nagu neid kirjutatakse, aga kui pean sõnad pähe õppima, siis on see raske,» selgitab ta.

Mis seal salata – eesti keel oma 14 käände ja sõnamängudega ongi raske ja kui mitteoskajana pead loetud kuude jooksul nii umbes lauliku jagu eestikeelseid laule selgeks saama, tuleb asi väga tõsiselt käsile võtta.

Sky sai abi ja nõu vahetusperelt, samuti koolikaaslastelt ja orkestris oli ka alati keegi abiks, kui ta milleski seda vajas.

Orkestri dirigendi Ants Oidekivi meelest on Sky ebaameerikalikult tagasihoidlik ja vahel tundis ta muret, et ehk tüdrukule pillimäng võõras seltskonnas üldse ei istugi, ainult et ta ei julge seda öelda.

Oli hoopis vastupidi ja kui Sky millestki arusaamisega hätta jäigi, aitas keegi ikka tõlkida. Teatavasti on muusika rahvusvaheline keel ja noodikiri arusaadav kõigile ühtmoodi, ole sa Hiinast või Islandilt. «Jah, pillimäng on lihtsam, kuna seda olen teinud ka varem, aga eesti keelt hakkasin õppima alles hiljuti ja ma ei ole kooris enne laulnud,» ütleb ta.

Orkestriproovide juures meeldis Skyle seegi, et kuigi ta klarnetimängu väga armastab, ei nautinud ta seda näiteks oma kodukoolis, sest orkestriproovid olid igal hommikul kell kaheksa.

Mis on ka arusaadav, sest iga pillimängija ja laulja teab, et hommikuti ei taha hääle- ja hingamisaparaat eriti koostööd teha. Türil sai orkester kokku kord nädalas teisipäeva õhtuti. Lisaks mõnel nädalavahetusel pillilaagris.

Nagu tuhandetel teistel peole püüdlevatel pillimängijatel ja lauljatel, tuli ka Türi ühisgümnaasiumi noortekooril ja Türi orkestril läbi teha maakonna proovide ja ettelaulmiste-mängimiste kadalipp, misjärel jäädi väriseva südamega otsust ootama – kas vastus on eitav või jaatav.

Sky ütleb, et ta ei osanud pärast ettelaulmist midagi väga karta. «Kuna ausalt öeldes ei saanud ma kõigest aru ja teadsin, et isegi kui ma ei saa kooriga laulupeole, siis orkestriga saan ilmselt ikka,» põhjendab ta.

Nüüd on Skyl ka üks laulupeokogemus olemas. Kuigi mai lõpus olnud Järvamaa laulu- ja tantsupidu pealinnas tulevaga osalejate-vaatajate hulga poolest võrrelda ei saa, andis see talle siiski mingi pildi ette. «Mulle väga meeldis kõik! Ma tundsin, nagu olen tõesti Eestis, sest oli esimene kord, kui nägin nii palju inimesi rahvarõivastes ning kõik laulsid ja tantsisid. Mulle meeldis Järvamaa tantsu- ja laulupidu nii väga ja ma mõtlesin, et kui see on ainult Järvamaa pidu, siis milline veel suur laulupidu olla võiks,» lausub ta siiralt.

See saab selgeks juba täna, mil Sky peorongkäigus lauluväljakule jõuab ning ühendkoori esinemise ajaks koos teiste tuhandete lauljatega laulukaare alla rivistub ja häälel kõlada laseb.

Sky tunnistab, et kõige keerulisem laul on «Tuljak». «Lugu on väga kiire. Esimesel korral, kui ma seda laulsin, ei saanud ma millestki aru, sest kõik laulsid nii kiiresti,» ütleb ta.

Tõsi, ilma noodiraamatuta ei suuda Manni ja Tõnni teineteise leidmise lugu ära laulda ka kõik eestlased – teksti on nii palju, et selles järge ajades pole tihtipeale mahti dirigentigi silmanurgast jälgida. Kogenenumad on selle laulu nagu ka kõik teised kenasti pähe õppinud.

Üks laul, mida Sky ilma noodiraamatuta uhkelt esitab, on riigihümn. «Jah, ma oskan peast laulda Eesti hümni. Teisi lugusid pean veel laulma või mängima noodist,» sõnab ta.

Lemmikut kooride repertuaarist Sky esile tuua ei oskagi. Orkestrilugude hulgas on aga tema meelest õppimise käigus kõige suuremat süvenemist nõudnud pala «Ärka, kannel ja harf». «See on 6/8-taktimõõdus ja seal on palju käike, aga nüüd oskan neid hästi,» märgib ta.

Lemmikuks peab Sky ka «Sinule, Eestit!». «Mulle meeldib selle loo meloodia ja rütm,» põhjendab ta.

Skylar Rossi aasta vahetus­õpilasena sai juuniga küll läbi, ent erandkorras jäi ta Eestisse kauemaks – «põhisüüdlane» selles ongi laulupidu, millest ta ei tahtnud ilma jääda. Peo ajaks tulid Eestisse ka tema vanemad ja vennad.

«Olen alati armastanud muusikat, eriti pillimängu. Laulupidu on nii suur osa eesti rahvuskultuurist ja et mul oli võimalus sellest osa saada, siis ma ei tahtnud kogemusest ilma jääda,» põhjendab ta oma otsust.

Siin veedetud aasta jooksul ja laulupeo osalisena on Skylar Rossile selgemaks saanud, mis on see miski, mis tuhanded eestlased iga viie aasta tagant Tallinna kokku toob. «Ma arvan, et see on eestlastele nii tähtis, sest eestlased armastavad laulmist ja tantsimist ja kui nii palju inimesi kokku tuleb, siis see tekitab väga uhke tunde eestlaseks olemisest,» lausub ta.

Järvamaa Teataja artikkel: https://jarvateataja.postimees.ee/6723489/humn-on-peas-teisi-lugusid-peab-noodist-piiluma