Tabasalu perekonna kogemuslugu, võõrustades vahetusõpilast Jaapanist!

1. Kuidas te esimest korda mõttele tulite, et hakata vahetuspereks?

Olen varasemalt kokku puutunud paljude täiskasvanutega, kes on ise olnud vahetusõpilased ja usun, et see kogemus on üks oluline tegur edukaks ja heaks toimetulekuks täiskasvanueas. Seetõttu hakkasin meie lastele juba aastaid tagasi rääkima, et nad võiksid samuti vahetusaastat kaaluda. Kui meie vanem poeg jõudis mõtteni, et võiks ühel hetkel minna aastaks Jaapanisse õppima ja nägime Facebookis ASSE reklaami – kusjuures just seda, kus oli Kaito, kellest saigi meie laps –, tundus igati loogiline, et enne oma lapse lähetamist võtame ise kellegi vastu.

2. Millised olid teie ootused enne vahetusõpilase saabumist?

Meie otsus sai tegelikult tehtud üsna kiiresti, seega suuri ootusi ei jõudnudki tekkida. Lootsime väga, et saame pakkuda toetavat kodu ja toredat kultuurikogemust. Eks hinges oli ikka soov, et aasta lõpuks oleks meil positiivne kogemus ja keegi, kellega ka hiljem suhelda.

3. Kas teil oli enne võõrustamist mingeid kõhklusi või hirme? Millised?

Pigem ei olnud hirme. Teades, et jaapanlased on tagasihoidlikud ja viisakad, oskasime ette vaid veidi muretseda selle pärast, kas ta julgeb ikka oma soove ja muresid meile piisavalt väljendada, et saaksime tema kohanemise võimalikult lihtsaks teha. Kuna teadvustasime, et tegu on teisest kultuurist ja hoopis erineva taustaga inimesega, püüdsime kohe ise olla avatud ning anda Kaitole võimaluse samaga vastata. Teadsime ka, et keerulisemate olukordade puhul on ASSE oma suurte kogemustega taustal abiks, nii et tegelikult ei osanudki midagi karta.

4. Milline oli teie esimene kohtumine vahetusõpilasega?

Väga äge! Olime ju enne kirjutanud ja pilte näinud ning kui ta bussist välja tuli ja meid kallistas, oli see superhea tunne. Pistsime ta omakorda oma pere autosse ja sõitsime koju. Näitasime maja ja aeda, sõime mõnusa kõhutäie ning tegime jalutuskäigu mere äärde.

5. Kuidas kohanes vahetusõpilane teie pere ja igapäevaeluga?

Eks sellele küsimusele oskaks kõige paremini vastata Kaito ise, aga meile, täiskasvanutele, tundub, et ta kohanes kenasti. Ta on väga iseseisev ja kindlasti oli palju abi ka meie pere lastest, kes on temaga peaaegu sama vanad. Esimestel päevadel suunasime ka ise rohkem, et iga meie pere laps saaks Kaitoga üks-ühele aega veeta ja oma suhte üles ehitada.

Kuna ta on Jaapanis korvpallur, aitasime tal leida sobiva trenni. See oli oluline nii selleks, et tekiks oma suhtlusringkond, kui ka lihtsalt tema enda jaoks – saabudes oli tema piiratud mahuga reisikohvrisse mahtunud lausa kaks korvpalli.

Kõige raskem aeg oli Kaitole ilmselt november, kui meil oli kogu aeg pime ning kooli- ja pererutiin oli juba päriselt kohale jõudnud. Aga taaskord – aitab rääkimine. Kindlasti tahan ära märkida, et kuigi tegu on peaaegu täiskasvanuga, kes on iseseisev ja küps, vajavad nad ikkagi väga just pere soojust, kuulamist ja head toetavat sõna.

6. Milliseid Eesti traditsioone või kombeid saite talle tutvustada?

Lähemalt sai ta näha ja kogeda kõike seda, mis on meie enda pere traditsioonid – meie sünnipäevade pidamise kommet, jõule, aastavahetust ja muud. Samuti sai ta tutvuda Eesti loodusega, käia rabas ja saunas, süüa erinevaid Eesti toite ning külastada eri paiku üle Eesti, Narvast Pärnuni ja Suure-Jaanist Hara sadamani. Kindlasti saab tore olema ka jaanipäev, mille oleme otsustanud veeta Pranglil, et ta näeks suurt jaanituld ja ehtsat külasimmanit.

7. Mida uut õppisite teie ise vahetusõpilase kultuuri kohta?

Ennekõike õppisime palju toidu kohta. Näiteks seda, et meie sushi ei ole jaapanlaste arvates ikka päris õige sushi. Meie ise oleme avatud ja suure suhtlusringkonnaga, Kaito pere on aga oluliselt privaatsem, nii et tema jaoks on olnud üllatav, kui palju meil külalisi käib. Origamit me ise küll ära ei õppinud, aga Kaito on seda meile näidanud ja on selles väga osav.

Üks huvitavamaid aspekte oli ehk suhtlemine. Meil oli Kaito vanematega üsna vähe kokkupuudet ning huvitav oli kogeda, kui viisakad ja teistsuguse suhtlusstiiliga nad on. Ka Kaitoga oli alguses veidi muret, kas ta ikka julgeb öelda, kui midagi ei meeldi. Näiteks pidime talle toidu puhul selgitama, et kui miski talle tõesti ei maitse, siis tuleb seda öelda – muidu peaks ta terve aasta sööma midagi, mis talle tegelikult ei meeldi.

8. Kas teil on mõni eriti meeldejääv või naljakas ühine mälestus?

Oi, mitmeid. Kaito on väga vaikne, aga tal on suurepärane huumorimeel. Seetõttu on meil olnud palju olukordi, kus ta on oma vastustega meid südamest ja pisarateni naerma ajanud. Oleme koos naernud selle üle, kuidas Eesti sushi on Jaapani omast nii kaugel, et seda võiks lausa noa ja kahvliga süüa. Oleme naljana arutanud ka seda, kuidas hasartmängudega tundub rikkaks saamine realistlikum kui ehitustöölisena. Tagantjärele on naljakad ka lood, mis on juhtunud teismelise veidi uitava meele tõttu – uni võib tulla kõige ootamatumal ajal ja kohas ning vahel võib end leida valel päeval valest kohast.

9. Kuidas mõjutas see kogemus teie peret ja pereliikmeid?

Eks kohati oli meil, lapsevanematel, ikka mõni murekoht ka – kuidas kooliga asjad sujuvad, et ekraaniaega liiga palju ei oleks, et sõprussuhted tekiksid jne. Üldiselt peame aga ütlema, et ühelt poolt ei muutnud see meie pereelu nii palju, et võiks öelda, et kõik oli väga teistmoodi. Teisalt oli siiski palju uut – saime ise märksa rohkem kodust välja ja käisime rohkem mööda Eestit ringi. Perega koosolemist ja arutamist oli samuti rohkem. Meie lastel on erinevad hobid ja trennid ning meil endil ka, seega ei satu me kogu kambaga iga päev koju kokku. Seda armsam oli näha, et kõik pereliikmed pingutasid ja sättisid oma plaane nii, et ühist aega leida veelgi rohkem kui tavaliselt. Meie lapsed vastasid nii:

Remo: On väga tore, et peres on üks liige juures ja on keegi, kellega saab koos asju teha ja niisama chillida.

Mirtel: On väga tore, et saime uue pereliikme ja et selleks oli just Kaito. Temaga sai alati nalja ning ta aitas meid alati, kui temalt abi küsisime. Tänu temale saime oma inglise keele oskust väga palju arendada.

Marten: Kuna olen ise samuti huvitatud Jaapani kultuurist, saime terve aasta jooksul  üksteisele oma kodusmaa kultuuri tutvustada ja kogemusi jagada. Kaito tulek muutis kodu palju elavamaks. Meil on väga palju ühist, mis võimaldas mul temaga rääkida paljudel  teemadel, ning saime teha ka selliseid nalju, mida teiste pereliikmetega Teha ei saa. Alguses oli temaga veidi raske suhelda, sest ta ei osanud eesti keelt ja inglise keel polnud samuti väga tugev, kuid pärast kohanemist läks suhtlus väga lihtsaks. Mina ise võtan Kaito õpilasvahetusprogrammist kaasa palju uusi kultuuriteadmisi, võimaluse näha, kuidas mõtleb teisest kultuuriruumist pärit noor ja kõige tähtsama – venna teiselt poolt maailma kogu eluks.

10. Millised olid suurimad positiivsed üllatused selle kogemuse juures?

Võib-olla see, kui kiiresti ja loomulikult harjud ära, et peres on üks laps juures. Samuti see, kui hästi teismelised omavahel kohanevad, leiavad üles selle, mis neid ühendab, ega lase end häirida sellest, mis on erinev. Üllatav on ka see, kuidas vähem kui aastaga võib täiesti võõrast inimesest saada selline pereliige, et enam ei kujuta ettegi hommikut ilma noormeheta, kes oma toast välja tuleb, näoli diivanile langeb ja suudab esimesed 20 minutit ainult koera sügada.

11. Kas tuli ette ka väljakutseid ning kuidas te neid lahendasite?

Eks ikka rääkimisega. Kui on probleem, siis tuleb sellest rääkida – ka siis, kui tundub ebamugav mingit teemat tõstatada.

Lapsed on erinevad ja teismelised tajuvad nii maailma kui ka väljakutseid erinevalt, seega tuleb silma peal hoida, kuidas päriselt koolis läheb, kas sõpradega on kõik korras ja kas Eesti talv nõuab kindlasti lisaks D-vitamiini.

12. Mis oli teie jaoks kõige väärtuslikum osa vahetuspereks olemise juures?

Kogu see kogemus tervikuna. Meie peres on juures üks laps ja see on suur rikkus. Kõik need hetked, kui meie oma lapsed teevad vahetuslapsega koos plaane, käivad kuskil või lihtsalt jutustavad. Väärtuslik on ka ise tajuda, kuidas meie oma arusaamad ja kultuur mõjuvad inimesele, kellel puuduvad meie suhtes suuresti igasugused eelarvamused.

13. Kui peaksite nimetama kolm põhjust, miks vahetuspereks hakata, siis millised need oleksid?

See on täiesti teistsugune kogemus, mis liidab ja kasvatab sind ning su peret.

Sa saad pereliikme või sõbra kogu eluks.

See on hea tõuge, et enda lapsed jõuaksid selgusele, kas vahetusaasta võiks olla midagi nende jaoks.

14. Mida ütleksite peredele, kes kaaluvad vahetuspereks hakkamist?

Meil oli algusest peale peres mõtteviis, et olenemata sellest, kuidas see aasta läheb – kas kõik on hästi või tuleb ette väljakutseid – on see ikkagi meie pere aasta koos Kaitoga ja see jääb meile elu lõpuni meelde. Ka väljakutsete puhul oleks see olnud võimalus neid üheskoos ületada. Õnneks saame siiski öelda, et see oli igati äge ja huvitav aasta.

Ühegi lapse kasvatamine ei ole ainult lust ja lillepidu, seega tasub valmis olla, et laps võib abi vajada ning te ise peab ehkveelgi paremini õppima, et oma ootusi ja soove väljendama. Perre saabuv, teisest kultuurist ja teistsugusest peresüsteemist pärit teismeline ei ole kunagi selline ootustele vastav valmis pakett, aga just see teebki vahetuspereks olemise väärtuslikuks . Ja meie pere näitel – väga ägedaks ja meid veelgi enam liitvaks kogemuseks.

Teistele peredele ütleksin ennekõike, et aasta tundub pikk aeg, aga tegelikult läheb see väga kiirelt. Kui avada oma kodu ja süda sellele kogemusele,  on see igal juhul võit ning äge mälestus, kogu eluks.

Ja lõpetuseks – kogemus, mis vahetusaastast jääb, vormub kogu selle aasta jooksul ning lõpliku hinnangu saab sellele anda alles päris lõpus või isegi mõni aeg hiljem, kui igapäeva pisidetailidest on moodustunud tervik.

Meie kindlasti soovitame see seiklus avatud südamega läbi teha!

Karin Tabasalust.