Viljandi pere kogemuslugu, võõrustades Sotat Jaapanist!
Kuidas te esimest korda mõttele tulite, et hakata vahetuspereks?
Meie perest ema oli noorena ise soovinud minna vahetusõpilaseks, aga seda siiski ei juhtunud. Nüüd kui endal on pere ja lapsed juba üsna asjalikud, siis tuli ükspäev ette kuulutus, et otsitakse vahetusperesid. Tundus põnev mõelda, et meie igapäevaelu, mis meile endale tundub nii tavaline, võib kellegi teise jaoks olla aga täiesti uus ja huvitav. Lisaks selline kogemus muudab ka meie laste maailmapilti avaramaks ning annab neile väga erilise võimaluse saada inglise keel suhu ja avardada oma silmaringi ilma kodust väljumata.
Millised olid teie ootused enne vahetusõpilase saabumist?
Ootasime, et see kogemus toob meie perre uut energiat, teistsugust kultuuri ja palju põnevaid avastamisi. Samas lootsime väga, et suudame pakkuda vahetusõpilasele turvalist ja kodust tunnet. Me ei oodanud midagi “täiuslikku”, vaid pigem seda, et õpime koos ja kohaneme samm-sammult.
Kas teil oli enne võõrustamist mingeid kõhklusi või hirme? Millised?
Eks natuke ikka oli. Mõtlesime, kuidas ta meie pereellu sobitub, kas tal on meie juures hea olla ja kas me oskame teda piisavalt toetada. Kas meie “itaalia pere” on tagasihoidliku jaapanlase jaoks liiga väsitav. Samuti oli küsimus keeles — kuidas hakkame suhtlema, kui inglise keel ei ole väga tugev ja eesti keel võtab aega. Tagantjärele võib öelda, et hirmud olid alusetud.
Milline oli teie esimene kohtumine vahetusõpilasega?
Meie vahetusõpilane oli Jaapanist pärit noormees Sota. Esimene kohtumine oli armas ja natuke kohmetu, nagu sellised hetked ikka. Ründasime teda kohe kallistustega kuigi teadsime, et Jaapanis ei ole füüsiline kontakt kombeks, aga samas meie ei hakanud ka ennast kellegi teisena näitama. Juba esimesest hetkest oli näha, et Sota on väga viisakas, hoolas ja südamlik noor inimene. Teised vahetusõpilased saatsid ta meile sõnadega:” Te saite kõige armsama vahetusõpilase!”. Juba see andis esimesed kergendustunde, et meil vist väga vedas selle valikuga.
Kuidas kohanes vahetusõpilane teie pere ja igapäevaeluga?
Pere sees ei olnud meil temaga ühtegi probleemi. Sota oli väga hooliv, abivalmis, viisakas ja tähelepanelik. Hügieen oli korras, ta tundis huvi Eesti, meie pere ja meie tegemiste vastu. Igal pereüritusel oli ta kohal ja sai väga tugeva sideme kogu perega (sh onude, tädide, vanavanematega). Ta ise ütleb, et tema lemmik osa igast päevast oli meie pere ühine õhtusöök, kus kõik rääkisid enda päevast ja arutasime elulisi teemasid ning lauamänguõhtud, kus sai alati nalja. Arvan, et peres, kus on väikesed lapsed (nooremad kui teismelised), peab vahetustõpilast valides kindlasti uurima, mis on tema meelestatus väikelaste suhtes, sest kui ta pigem ei armasta väikelapsi, siis võib klapi saavutamine olla keeruline ja see võib kogemust väga mõjutada. Meil Sotaga oli teada, et ta väga armastab väiksemaid lapsi ja loomi ning see kajastus meil suurepärases laste omavahelises klapis ja pidevalt oli tuba naeru ning laste kilkeid täis.
Kooli ja eakaaslastega kohanemine oli talle siiski keeruline, peamiselt keele tõttu. Inglise keel oli tal pigem nõrk ja eesti keel tuli alguses vaevaliselt, mistõttu oli tal vahel raske end väljendada ja kõigest aru saada. Mulle tundub, et kui vahetusaasta oleks kestnud näiteks 18-kuud, siis oleks ka see teema lahenduse leidnud, sest lõpuks oli eesti keel juba väga heal tasemel omandatud ja mingid sõprussidemed hakanud arenema. Õnneks olid olemas teised vahetusõpilased, kes meil tihti külas käisid ja Sota perekesksus ehk talle meeldis ka meiega aega veeta.
Milliseid Eesti traditsioone või kombeid saite talle tutvustada?
Saime talle näidata meie igapäevast Eesti pereelu — toite, koduseid kombeid, tähtpäevi ja seda, kuidas siin elu keskmises kodus käib. Sota tuleb Jaapani pealinnast, Tokyost, seega tema jaoks oli väga eriline Eesti loodus. Elades Viljandis ja veel sellises asukohas, kus maja taga on suusamägi, järv ja ujumiskoht, terviserada, välijõusaal ning batuut maja taga, siis juba see oli tema jaoks väga eriline. Muidugi ka pühapäevased saunaõhtud ning kartulisalat, viinerid ja küpsisetort sünnipäevadel. Vabariigi aastapäeval käisime lipuheiskamisel ja sõime kiluleiba. Naljakas on meenutada, et enne vahetusõpilase võtmist oli pereisa mures, et äkki me ei ole piisavalt “Eestlased” sellise projekti jaoks. Ehk on meie elu liiga tavaline ja teeme vähe traditsioonilisi Eesti asju. Tema peas oli tekkinud kuvand, et kui ikka igat hommikut mulgipudruga ei alusta ja taustaks rahvatantsu ei tantsi, siis ei saa vahetusõpilane piisavalt eestipärast ja kultuurset kogemust. Lõpuks olime ühel nõul, et vahetuspere eesmärgiks ei ole joosta ühe vaatamisväärsuse juurest järgmise juurde. Eesmärk on ikkagi näidata kohalikku pereelu ja selle juurde käib ka aeg-ajalt seiklemine mööda Eestit, aga see ei ole eesmärk omaette.
Mida uut õppisite teie ise vahetusõpilase kultuuri kohta?
Sota kaudu õppisime rohkem Jaapani viisakuse, tagasihoidlikkuse ja hoolivuse kohta. Tema sügavus lõi meil tihti jalad alt – jõulukaardid, mis olid nii siirad, et tõid pisarad silmadesse. Sünnipäevakingid, mis olid nii läbimõeldud ja erilised. Erinevused meie kultuuride vahel on väga suured, aga see kogemus tõi meie perre täpselt selle, mida soovisime – meie lapsed teavad nüüd, et vahet ei ole, kus sa oled sündinud või mis värvi on su juuksed, nahk või silmad – me kõik oleme täpselt samasugused inimesed.
Kas teil on mõni eriti meeldejääv või naljakas ühine mälestus?
Kõige meeldejäävamad hetked ei olnudki tingimata suured sündmused, vaid väikesed igapäevased olukorrad. Keelebarjäär tekitas mõnikord naljakaid hetki, aga samas õpetas see meid kõiki olema kannatlikumad ja mõistvamad suhtlejad. Näiteks esimesel päeval kui sõitsime koju, siis küsisin poe ees Sotalt, et kas tal on erisoove poest, et hüppan kiiresti läbi. Ta teatas, et soovib taimset piima ehk kaerajooki. Olin küll üllatunud, sest ei teadnud, et ta tarbiks eritooteid, aga ostsin muidugi talle selle. Hiljem selgus, et see oli totaalne möödarääkimine – ta tahtis tavalist piima, aga millegipärast kasutas sõna “oatmilk”. Samamoodi juba esimesel sõidul koju olin üllatunud, et Sota tegi uinaku ja meie lapsed olid sellel ajal täiesti vaikselt. Kui varasemalt olen mina tahtnud uinakut teha, siis küll ei ole keegi suutnud vaikselt püsida. Sota uinakud on üldse muidugi täiesti omaette klass – ta suudab magada ka täieliku möllu keskel ja uinak võib kesta kasvõi 10 minutit teel maakodusse ja ta uinub kohe kui silmad kinni paneb. Väga naljakas oli ka esimene kord kui Sota siin sushit sõi. Tema maailm läks täiesti pahupidi, sest see mida meie peame sushiks, see Jaapanis kindlasti sushina läbi ei läheks. Peale seda oli meil alati omavahel nali, kui sushit sõime, et tegu on sushilaadse tootega.
Kuidas mõjutas see kogemus teie peret ja pereliikmeid?
See kogemus mõjutas meie pere väga palju. Sota ei olnud külaline, vaid sai päriselt meie pere osaks. Tundub täiesti võõras mõelda, et teda ei ole edaspidi meie igapäevaelus. Me õppisime rohkem märkama, selgitama, toetama ja olema kannatlikud. Samuti nägime oma kodu ja Eestit justkui teise pilguga — läbi tema kogemuse. Tema siirus ja positiivne suhtumine, soov kõike proovida ja viitsimine venna või õega alati minna batuudile hüppama või rattaga sõitma või jalkat mängima, see oli nii tore. Loodan väga, et see jääb ka meile külge. Viimastel vahetusnädalatel oleme väga palju analüüsinud ja peegeldanud ühiseid kogemusi pereringis ja jõudnud tõdemuseni, et meie pere üks liige elab edaspidi Jaapanis ja Sotal 4 pereliiget Eestis. Olen täiesti kindel, et Sota jääb meie ellu ja meie tema ellu, lihtsalt meie suhtlemine hakkab olema edaspidi distantsilt.
Millised olid suurimad positiivsed üllatused selle kogemuse juures?
Suurim positiivne üllatus oli see, kui lihtsalt võib üks võõras inimene saada omaks. Meil ei olnud juba esimesel päeval tunnet, et meiega on keegi võõras, mingi külaline. Sotaga koos elamine oli väga loomulik. Laste inglise keel arenes turbokiirusel ning vahetusaasta lõpuks suutsid mõlemad lapsed vabalt inglise keeles suhelda.
Kas tuli ette ka väljakutseid ning kuidas te neid lahendasite?
Suurim väljakutse oli eesti keele omandamine ja sellest tulenev raskendatud sõprade leidmine. Sotal oli koolis kohanemisega raskusi, sest inglise keel oli alguses algeline ja eesti keel tuli aeglaselt. Tundis, et ei saa omavanustega jutule ja veetis enamuse vabast ajast perega. Arvan, et oma rolli mängis ka asjaolu, et spordipoisina sattus ta kunstiklassi ja sealt kontakti loomine oli veidi keerulisem, sest huvid ei kattunud. Lahendusena proovisime klassi vahetamist reaalklassi vastu, lisaks proovisime oma noorte tuttavate kaudu teda teiste koolikaaslastega rohkem kokku viia ning käisime külas peretuttavatel, kellel olid teismelised lapsed, et oleks veidi ka noortega sotsialiseerumine kaetud. See kõik oli kohanemisel abiks, aga kõige suurem roll oli südamest-südamesse rääkimisel. Kohe kui märkasin, et Sota tuju hakkab langema või ta tundub stressis, siis vestlesime kahekesi ja kuulasin teda. Andsin nõu nii, nagu oskasin ja proovisin pakkuda lahendusi. Sota ütleb, et sellest oli talle suur abi, et sai kodus rääkida ja analüüsida ning asjad lahenesid juba tänu sellele, et tundis, et kodus oli tugi olemas ja isegi kui sõprussuhted ei arene, siis kodus on tugevad sidemed.
Mida ma veidi kahetsen omalt poolt, on hirm eesti keeles rääkimise ees – meie mõtlesime, et kuna tal ka inglise keel on kehv, siis arendame esimese hooga seda ja siis kui eesti keel hakkab rohkem tulema, siis räägime rohkem eesti keeles. Tagantjärele mõeldes kahetsen, et me ei hakanud temaga juba varem täielikult eesti keeles rääkima — see oleks võib-olla aidanud tal kiiremini keelde sisse elada, sest peale seda kui läksime 100% eesti keelele üle, hakkas ta keeleoskus hüppeliselt arenema. Muidugi, me ei tea, kas varem rääkima hakates oleks tal baas olnud piisav ja oleks samasugune areng tulnud või tabasime just õiget aega ja sellepärast oli areng väga kiire. Igatahes julgustan 100% eesti keeles rääkimist kohe algusest. Vahetusõpilane ei pruugi küll eesti keelega midagi teha oma koduriigis, aga vahetusaastale annab see väga palju juurde, kui kohalik keel on kiiresti suus.
Mis oli teie jaoks kõige väärtuslikum osa vahetuspereks olemise juures?
Minu jaoks oli kummaline tuttavatelt enne vahetusaastat pidevalt kuulda küsimust, et mis vahetuspere sellest saab – kes maksab ja palju maksab? Vahetuspere võtab enda kanda selle rahalise kohustuse ja ei saa selle eest tasu, aga mis ta selle eest saab, on palju väärtuslikum kui ükski tasu saaks olla. See side, mis tekib, on palju tugevam, kui alguses ette kujutada oskad. Kõige raskem ongi see, et ta lõpuks ära läheb. Ausalt — ei taha! Aga kui tagasi vahetuspere väärtusliku osa juurde minna, siis on väga tore endale vahetusaasta lõpus õlale patsutada, et suutsid olla noorele inimesele toeks sellel keerulisel ajal. Väga tore on näha seda sidet, mis on lastel tekkinud ja teadmine, et kui neil on teismelise mured, millega ema-isa juurde ei taha tulla, siis on olemas suur vend Jaapanis, kes annab nõu ja on toeks. Ma olen uhke, et minu lapsed on maailmakodanikud, kes peale seda kogemust on veel rohkem avatud kõikidele maailma kultuuridele ja rahvustele. Ning minu kõige värskem pojakene, Sota, õppis sellest aastast nii olulise õppetunni – ta ütles, et sai selle aastaga aru, et mees ei pea olema kogu aeg tugev. Võib olla haavatav, küsida abi, rääkida ja otsida lahendust koos teiste inimestega. See õppetund on nii väärtuslik (eriti noormehele!) ja läbi Sota kogemuse said selle õppetunni ka minu lapsed. Hindamatud kogemused kogu perele!
Kui peaksite nimetama kolm põhjust, miks vahetuspereks hakata, siis millised need oleksid?
Esiteks avardab see kogu pere maailmapilti. Teiseks annab see võimaluse kogu perele aasta jooksul rohkem teha, näha ja käia oma kodumaal ringi. Kolmandaks tekib sellest kogemusest side ja mälestused, mis jäävad pikaks ajaks südamesse ja muudavad iga pereliikme edasist suhtumist maailma.
Mida ütleksite peredele, kes kaaluvad vahetuspereks hakkamist?
Ärge kartke liiga palju. Do it scared. Jah, võib tulla väljakutseid, aga need ei ole ületamatud. Oluline on avatud süda, kannatlikkus ja valmisolek koos õppida. Sellist “kohustust” ei tohi perele võtta kui kõik osalised ei soovi seda. Vahetusõpilane tunneb väga hästi kui ta ei ole oodatud või tahetud kõikide pereliikmete poolt. Näiteks meie kassil võttis mitu kuud enne kui ta Sota omaks võttis. Temaga me muidugi ei arutanud läbi ka seda vahetusõpilase võtmise asja… Nali naljaks, aga tõesti vahetusõpilase võtmine mõjutab nii onusid, tädisid, vanavanemaid kui ka kaugema ringi sugulasi. Meie ütlesime kohe kõigile, et mitte ainult meie pere ei saa uue liikme vaid kõik meie sugulased saavad uue sugulase ja teda tuleb võtta nagu pereliiget. See tähendab, et kui on vaja tassida asju sünnipäevalauale, siis aitab ka Sota ja kui on vaja maal muru niita, siis aitab ka Sota. Teda ei tule tegevustest eemale hoida ega kuidagi muuseumi objektina võtta. Ta oli meie pere täisväärtuslik liige ja võttis osa kõigest, mis me tegime.
Ei pea olema ideaalne pere, suur elamine ega võimalust pakkuda vahetusõpilasele uhkeid eksursioone ega tegema kõike täiuslikult. Ei pea iga hommik mulgiputru sööma ja rahvatantsu tantsima. Piisab sellest, kui pakute noorele päris kodu, hoolimist ja turvatunnet. Meie kogemus Sotaga näitas, et see otsus oli üks parimatest meie elus. Tuleb võtta arvesse ka võimalust, et alati ei lähe nii ideaalselt – mõnikord ei ole vahetusõpilasel perega klappi või perel vahetusõpilasega klappi, aga sellisel juhul tuleb olla aus võimalikult kiiresti. ASSE meeskond aitab ja kui tõesti ei ole koos jätkamine võimalik, siis otsitakse vahetusõpilasele uus pere. See ei tähenda, et keegi on midagi valesti teinud – see on normaalne osa protsessist, et vahel ei ole asjad ideaalsed. Elu ei olegi ideaalne. Vahel ongi just sellist õppetundi vaja mõlemale poolele. Aga kui kõik läheb ideaalselt (või vähemalt hästi), siis on see üks suur kingitus, mida saate oma lastele ja laiemale perele teha. Mina tean, et tänu Sota Eestisse tulemisele on nii paljude inimeste elu muutunud paremaks ja nende maailmapilt on avaram. Ma väga tahaks, et rohkemate Eestlaste maailmapilt oleks avaram. Seega, kui vähegi kripeldab, et võiks hakata vahetuspereks, siis võtke ASSE-ga ühendust ja uurige võimalusi. Jah, on risk, et see aasta ei ole ideaalne, aga on veel suurem võimalus, et sellest saab üks parimatest otsustest teie elus.
Kersti Viljandist
