Vahetusõpilane Leonardo: Olen siin kultuuri, inimeste, ilma – kõige pärast

Vahetusõpilane Leonardo: Olen siin kultuuri, inimeste, ilma – kõige pärast

Räägi veidi oma Itaalia- ja Eesti-taustast.

Minu kodulinn Itaalias on Civita Castellana, seal elab 16 000 inimest, minu kodu on selle äärelinnas, 7 kilomeetrit keskusest. See on Roomale väga lähedal ja kuulus oma kultuuripärandi poolest. Türi on teistsugune, aga mulle meeldib, et kui ma pean kuskile minema, siis saan sinna rattaga või jalgsi. Kodus pidid vanemad mind autoga kooli viima, mõnikord läksin ka bussiga kooli.

Mul on üks noorem vend Bruno, vanem õde Cristiana ja kaks vanemat venda, Giovanni ja Davide.

Kust tuli mõte olla üks aasta vahetusõpilane?

Tegin selle otsuse koos oma vanematega aasta tagasi. Käisime eelmise aasta novembris vanematega Eestis reisil. Mu ema ja isa esindavad üht ettevõtet ja nad käivad palju Euroopas reisimas, et reklaamida selle ettevõtte tooteid.  Mu isa töötas mõnel päeval, teistel päevadel avastasime Tallinna vanalinna. See oli minu esimene kord Eestis käia. Nägin siis palju selliseid asju, mis panid mind mõtlema, miks mitte tulla Eestisse õppima.

Mis oli see, mis sind just siia meelitas?

Väga ilus oli. Sain kogemuse, mida mujal maailmas ei saaks. Mulle meeldib Tallinna vanalinn. Mulle meeldib väga see, et vana ja uus on koos, näiteks vanalinn ja tehnoloogia. See meeldib mulle väga.

Teie vanad hooned, viis, kuidas te omavahel suhtlete – see kõik meeldib mulle. Nüüd, kui olen siin kaks kuud elanud, näen erinevusi enda kultuuri ja eesti kultuuri vahel. Mulle meeldib siin Eestis.

Mis on peamised erinevused meie kultuuride vahel?

Itaalias on palju baare, kus õhtuti sõpradega kokku saadakse. Siin ei ole baare, kuid on siiski kokkusaamiskohti, aga niiväga õhtuti kokku ei saada. Teine on toit. see on väga erinev, aga mulle meeldib see. Mulle meeldib reisida ja iga kord kui ma kuskil käin, on toit üks võimalus, kuidas teistmoodi mõelda.

Mulle maitseb väga verivorst ja mulle meeldib see, kuidas te lõhet ahjus küpsetate. Selliseid toite, mis mulle ei maitse, ei olegi praegu.

Mis on sind Eesti kooli juures üllatanud või mõtlema pannud? Mis on nende kahe riigi koolisüsteemi peamised erinevused?

Peamine erinevus Itaalia ja Eesti koolide vahel on see, et siin kestab gümnaasium kolm, Itaalias viis aastat. Itaalias minnakse kooli 7-aastaselt, seejärel kestab algkool viis aastat, järgmisena on kolm aastat põhikool, pärast seda viis aastat keskkool.

Suur erinevus Itaalia ja Eesti kooli vahel on aja- ja ruumikasutus. Itaalias on õpilased ühes klassis, õpetajad liiguvad klasside vahel. Eestis on õpetaja oma klassis ja õpilased liiguvad. Mina eelistan Eesti süsteemi. Ma ei ole seda varem kogenud, aga mulle see meeldib: on huvitavam, kui saab vahetunde pidada. Itaalias ei ole selliseid väikseid vahetunde. Koolipäeva algab kell 8 ja siis vahetund tuleb kella kümne ajal. Õpilased istuvad ühes klassis, kus toimuvad järjest tunnid, õpetajad lihtsalt vahetuvad vahepeal.

Ma usun, et ma saan juba veidi aru eesti keelest. Õpetajad selgitavad siin väga hästi oma ainet. Mulle meeldib, kuidas kõik õpetajad selgitavad ja tunnid on erinevad, näiteks me teeme geograafias uurimust ja eesti keele tunnis me kirjutame palju. Itaalias pidime palju õpiku järgi õppima, õpetaja selgitas klassis ja kodus pidime õppima. Mulle meeldib rohkem Eesti süsteem.

Kas oled endale selle vahetusaasta osas konkreetseid eesmärke seadnud?

Tahaksin õppida eesti keelt, nii et saaksin vestelda eesti keeles. See ongi mu peamine eesmärk. Tahaksin täielikult sellesse uude kultuuri siseneda.

Alguses oli eesti keelega väga keeruline. Arvan, et saan juba veidi aru, millest jutt käib. Klassikaaslased räägivad minuga ikka inglise keeles, nii saame paremini aru üksteisest. Nad teavad küll, et ma tahan eesti keelt õppida, aga see võtab aega.

Mul on raamatukogus igal nädalal õpetajaga eesti keele tund, seal saan eesti keelt väga hästi õppida. Ma tahaksin rääkida veidi juba detsembriks, öelda ise mõned laused.

Kui palju uusi sõpru oled endale leidnud?

Mulle meeldivad Eesti noored, olen saanud palju uusi sõpru. Ma tulin siia mõttega leida uusi sõpru, olen seda saanud, nii koolis kui ka Tallinnas.

Eestlaste kohta öeldakse sageli, et me oleme reserveeritud ja kinnised.

Võib-olla olete alguses häbelikud, aga kui veidi aega läheb mööda, siis muutub suhtlemine lihtsamaks, nii minu kui ka eestlasest sõbra jaoks.

Meie jälle peame itaallasi avatuks ja valjuhäälseks. Kas see vastab tõele?

See on tõsi, me oleme valjuhäälsed ja avatud. Me räägime palju. Meie suhted on sellised, et kui keegi räägib palju, siis teine ütleb, et kas sa palun lõpetaksid. Me suhtleme omavahel palju.

Mulle on öeldud küll, et ma ei ole nagu tavaline itaallane. Minu isa on itaallane, aga ema on poolakas. Ma ei räägi kahjuks poola keelt, aga tahaksin seda õppida küll.

Kuidas sulle siinne ilm meeldib?

See on väga raske! Või õigemini teistsugune. Itaalias käisin kogu aeg T-särgiga. Talvel on meil umbes 10 kraadi sooja, nii et see ei ole külm. Praegu on juba null kraadi, minu jaoks on see väga külm. Aga mulle meeldib see ka.

Mulle on öeldud, et võib tulla ka miinus 20 kraadi, aga ma olen valmis, mul on paks jope ja saapad olemas. Ma arvan, et läheb väga külmaks, aga olen kindel, et mulle see meeldib.

Kas su sõbrad teavad, kus sa oled ja mida teed praegu?

Jah, nad teavad. Mõnikord räägime sellest kogemusest. Nad on küsinud küll, miks ma siin olen. Paljud on seda küsinud: miks? Peaksin kirjutama oma sotsiaalmeedia-lehele need põhjused: kultuuri, inimeste, ilma – kõige pärast.

Mida tahaksin eestlastele öelda, et nad võiksid olla…

…avatumad. Proovida rohkem suhelda võõraste inimestega. See oleks lihtsam rohkem suhteid saada.

Sinu vahetusaasta lõpeb 2020. juunis. Mis sa arvad, mida kindlasti selle kogemuse koht teistele räägid?

Ma ilmselt ütlen, et see oli ilus aasta Eestis ja mul oli väga hea võimalus uurida teist kultuuri, teisi inimesi, saada uusi sõpru.

Ma ei tea veel, kelleks ma tahan saada, mu vanemad on öelnud, et praegu pean ma keskenduma koolile ja õpingutele, tulevase osas saab otsuse langetada hiljem. Aga see vahetusaasta on kindlasti abiks. See aitab nii tulevase töö kui ma minu elu osas. Täiskasvanuna mäletan seda kogemust ja mulle avaneb võimalusi, mida poleks tulnud, kui ma ei oleks siia tulnud.

Intervjueeris Aveeronika Beekmann